Aet köögis View RSS

Lõherisoto roheliste hernestega 4 Feb 2019 11:39 AM (6 years ago)

Risoto, nagu pastagi, on toit, mille variatsioone on lõputult. Maitse sõltub nii lisanditest kui ka puljongist, mida risoto valmistamiseks kasutada. Lisandeid võib nii sisse segada kui ka eraldi kihina peale lisada. Risotole saab ka värvi anda – üks klassikalisemaid kollase värvi allikaid on safran, mis annab nii erkkollast värvi kui ka iseloomulikku safrani maitsenüanssi. See on Milaano piirkonna klassika ning väärib kindlasti maitsmist, kui seda kanti külastada. Muidugi võib seda ka ise teha, safranirisoto retsept on ka siin blogis olemas.

Aga tänane retsept on risoto koos roheliste herneste ja lõhega. Kasutasin sügavkülmutatud herneid ning need on risoto sisse segatud võimalikult hilja, et neid minimaalselt kuumtöödelda (ikka eesmärgiga, et säiliks värskem maitse ja rohkem vitamiine). Lõhefilee on aga praetuna lisatud risoto peale hiljem eraldi. Kuna risoto on lõhelisandiga, siis haakub risotoga kõige paremini kalapuljong. Kui puljongi keetmiseks aega ega tahtmist pole, on kiire ja maitsev variant alati Food Studio kalapuljong.

Lõherisoto (4le):
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
1 + 1 sl võid
4 dl risotoriisi (Arborio/Carnaroli)
1 dl valget veini
750 ml Food Studio kalapuljongit
3 dl sügavkülmutatud herneid
ca 80-100 g parmesani juustu
värskelt jahvatatud musta pipart

ca 400 g lõhefileed
musta pipart
meresoola

Haki sibul ja küüslauk peenikeselt. Pane ühte potti kuumenema kalapuljong. Teises (mittenakkuvas) potis sulata või, lisa hakitud sibul ja küüslauk ning hauta madalal kuumusel ca 5 minutit. Tõsta kuumust ning lisa potti risotoriis.

Pidevalt segades lisa riisile valge vein ning lase alkoholil aurustuda. Kui teises potis on puljong keema läinud, lisa riisile peale umbes veerand puljongikogusest. Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ja puljongit juurde lisades.

Keeda risotot umbes 15 minutit, seejärel sega sisse herned ning paari minuti pärast umbes 1 sl võid ning riivitud parmesani juust. Sega risoto läbi ning vajadusel lisa veel veidi puljongit, et tekstuur liiga tihke poleks. Vajadusel lisa ka veidi soola.

Lõika lõhe neljaks ühesuuruseks viiluks, prae pannil väheses rasvas igast küljest ning puista peale soola ja pipart.

Tõsta risoto kaussi, jahvata peale musta pipart ning aseta peale praetud lõheviil.

Aasia supp Tom Kha ainetel 7 Jan 2019 1:34 PM (6 years ago)

Talvisel ajal on Aasia päritolu vürtsikad ja soojendavad supid kui meie kliimasse loodud. See kõlab küll paradoksaalselt, sest need supid on ju tegelikult pärit kuuma kliimaga riikidest ning samamoodi nagu siinsete miinuskraadidega, meeldivad need supid mulle ka Tai päikesepaistes. Kummalisel kombel aga Eesti suvel ma Aasia toitudest ei mõtle ega valmista neid toiduks kohe üldse.

Sügisest kevadeni on aga minu köögis pidevalt midagi aasiapärast. See supp on minu enda looming, kuigi supi aluseks on Tai köögist tuntud kookospiima baasil Tom Kha supp. Õiges Tom Kha supis tegelikult väga palju söödavat polegi – on veidi kanaliha, seeni, mõni tomat ja imehea puljong, aga ka väga palju mittesöödavaid maitseköögivilju, mida hammas ei võta. Kuna siin meil selliseid maitseköögivilju saada pole, siis keedan Tom Kha puljongi kokku Tom Kha maitsesegust, Food Studio kanapuljongist, veest ja kookospiimast.

Minu Tom Kha supis kõlbab süüa kogu supp. See sisaldab paraja portsu köögivilju, kanaliha, seeni ning lisaks ka riisinuudleid ning loomulikult imehead puljongit, mis teebki sellest supist erilise toidu. Tasub proovida.

Tom Kha supp (5-6le):
200 g kirsstomateid
150-200 g rohelisi koos kaunadega herneid
1 mugulsibul
väike jupp tšillit
ca 2 cm viil ingverit
1 pakk (30 g) Tom Kha maitsesegu 
2 kanafileed (ca 400 g)
ca 200 g pruune šampinjone ja/või shiitake seeni
1 väike pakk (350 ml) Food Studio kanapuljongit
500 ml keeva vett
400 ml kookospiima
ca 100 g peenikesi riisinuudelid
pool laimi

Supi jaoks on küll päris palju tükeldamist, kuid soovitan kõik komponendid algul valmis hakkida ning seejärel on supi valmistamne juba kiire ja lihtne.

Viiluta seened. Sobivad nii (pruunid) šampinjonid kui ka shiitake seened. Viimased on eriti head Aasia toitudes, aga neid ei pruugi igalt poolt kätte saada (müüakse Balti jaama turul lahtiselt ja Rimis pakendatult).

Tükelda ka kanafilee suupärasteks õhukesteks tükkideks.

Eraldi lõikelaual (väldi kokkupuudet kanaga) tükelda köögiviljad – kaunadega herned ja kirsstomatid pooleks, sibul õhukesteks viiludeks. Tšilli ja ingver haki peenikeseks (kui pelgad tšillit, jäta see välja, sest Tom Kha maitsesegus on seda ka juba veidi sees).

Kui on olemas paksupõhjaline mittenakkuv pott, siis on võimalik toit valmis teha ühes nõus, kui aga mitte, siis läheb lisaks potile tarvis ka panni. Esmalt pane kuuma potti/pannile veidi õli ja prae kanaliha küpseks. Eemalda kana pannilt.

Nüüd prae samas nõus kergelt läbi seened. Selle etapi võib ka tegemata jätta ning lisada seened ilma eeltöötlemata supile, kuid mulle meeldivad Aasia suppides just praetud seened. Eemalda praetud seened pannilt.

Nüüd lisa pannile sibulad ning alanda kuumust, sest sibul ei tohi pruunistuda. Prae pidevalt lisades paar minutit, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid, ingver ja tšilli, kuumuta veel mõned minutid. Lisa potti Tom Kha maitsesegu ning kohe seejärel Food studio kanapuljong ja keev vesi.

Kui supp on keema tõusnud, lisa supile riisinuudlid ja rohelised herned. Keeda veel mõned minutid ning sega supi sisse kookospiim. Kookospiima kogus võiks olla umbes kolmandik ülejäänud vedelikust. Lisa supile ka eelnevalt praetud kanaliha ja pigista supi sisse poole laimi mahl. Supp on valmis. Serveerides tõsta supi peale ka eelnevalt praetud seeni. Head isu!

Postituse koostööpartner on Food Studio puljongid.

Koorene kanapasta päikesekuivatatud tomatitega 9 Dec 2018 7:54 AM (6 years ago)

Pastaroad seostuvad sageli liigsete kalorite ja tühjade süsivesikutega, pasta on nagu natuke patune toit, mille söömist peaks vähendama või isegi täielikult vältima.

Samas lastega peredes ei saa pastast ilmselt üle ega ümber, sest pasta on ja jääb üheks laste lemmiktoiduks. Argiõhtutel on ju nii lihtne ja kiire perele õhtusöögiks just üks pastaroog valmistada.

Aga et pasta poleks vaid tühjad süsivesikud, jagan mõned ideed, kuidas muuta pastarooga tervislikumaks:
• vali täisterajahust pasta või nt läätsesid sisaldav pasta
• lisa pastaroale ohtralt köögivilju
• lisa pastaroale liha/kala
• jälgi pastaroa komponentide proportsioone – lisa rohkem liha ja köögivilju ja vähem pastat
• söö pastaroa kõrvale salatit
• ära liialda kogustega (söö mõistliku suurusega ports)
• ära söö pastat liiga hilja õhtul (kui enam energiat ei kuluta)

Jagan ka ühe mõnusa kanapasta retsepti, mis on meil üks suur laste lemmik. Selles kanapastas olengi rakendanud eelpool nimetatud nippi, et pastaroa sees on “ebaproportsionaalselt” palju köögivilju ja liha ning pasta osakaal on selle võrra väiksem. Kui pastakastmeks kasutada koort, siis annab sinna edukalt “peita” ka täisterapastat või läätsejahuga pastat. Nii on kõik osapooled rahul.

Koorene kanapasta (4-le):
1 suurem või kaks väiksemat paprikat
100 g  (ca 10 tk) päikesekuivatatud tomateid õlis
3 küüslauguküünt
1 väiksem suvikõrvits
ca 350 g broilerifileed (2 väiksemat fileed)
õli praadimiseks
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 300 g pastat
200 ml 35%st rõõska koort
ca 50 g parmesani juustu


Haki broilerifilee suupärasteks tükkideks. Võta uus lõikelaud ja nuga ning haki paprika ja suvikõrvits kuubikuteks. Viiluta ka päikesekuivatatud tomatid ja küüslauk.

Pane pasta keema ning keeda vastavalt juhendile. Kuna toidu peale tuleb koorene kaste, võiks pasta kuju olla selline, kuhu kaste saab keerdude vahele või õõnsusesse pugeda.

Kuumuta kõrgete äärtega pann või paksupõhjaline pott, lisa veidi õli ning prae broilerifileetükke kuni valmimiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning eemalda need pannilt.

Lisa samale pannile hakitud paprika (vajadusel nirista veidi õli päikesekuivatud tomatite purgist), alanda kuumust ning prae pidevalt segades paar minutit, seejärel lisa ka hakitud suvikõrvits, küüslauk ja päiksekuivatatud tomatid ja ka veidi soola maitseks. Kuumuta veel umbes minut ning lisa peale keedetud pasta.

Sega kõik pannil/potis olev omavahel läbi, lisa soovi korral veel musta pipart. Viimasena lisa peale koor ning riivitud parmesan ja sega veelkord kõik läbi. Koorene pasta tuleb pliidilt eemaldada ning serveerida koheselt. Uuesti soojendada sellist toitu oma algsel kujul enam ei saa – koor muutub ebameeldivalt suureks koguseks läbipaistvaks rasvaks.

Kalakotletid 15 Nov 2018 12:08 PM (6 years ago)

Taas on mul jagada üks imeliselt hea kotletiretsept – seekord põhitooraineks kala. Ja taaskord saan rõõmustada, et just laste jaoks on kotletid kohe eriti minev toit. Isegi mu 7-aastane staarpirtsutaja sööb isuga ja küsib ka juurde. Samas on kala talle olnud alati meeltmööda ning üldiselt kalaroogasid ta ära ei põlga.

Olen neid kalakotlette teinud juba päris palju ning tooraineks olen kasutanud erinevaid kalasid – olen teinud kotlette eraldi haugist ja ahvenast ning ka ahvena-koha segust (umbes 50-50 suhtes). Kõige paremaks neist oleme tunnistanud just selle viimase, kuigi märkimisväärseid maitse- ja tekstuurivahesid siiski erinevate valgete kalade vahel ei esine.

Kui nüüd keegi hakkab neid kalakotlette tegema, siis kindlasti ei peaks meeleheitlikult taga ajama just nimelt ahvena- ja kohafileed, selleks sobivad tegelikult vist enamik valgeid kalu. Ahvena- ja kohafilee on küll minu arust pea alati kättesaadavad Kalamajaka poodides ning mul on neid Tabasalust läbi sõites alati väga mugav kaasa osta. Samuti on seal enamasti saada ka haugifileed. Kui haug on muidu väga luine kala, siis kalakotlettide sees pole haugi väikeseid luid absoluutselt tundma.

Kalakotlettide tooraineks olen ostnud alati nahata kalafileed. Kala puhastamine on asi, mida mulle kohe üldse teha ei meeldi. Kalafilee olen ise ajanud läbi hakklihamasina, aga selle puudumisel peaks sobima ka S-kujulise lõiketeraga köögikombain.

Kalakotlettide retsepti algautoriks on Roman Zaštšerinski, kelle haugikookide retseptile tuginedes ma tegin ka neid kalakotlette. Pole varem kunagi kotlettide sisse pannud riivsaia, pigem ikka alati porgandit, suvikõrvitsat või muud kasulikku, aga sel korral tahtsin kohe proovida, mida teeb riivsai kotleti sees. See teeb kotletid kergesti vormitavaks ning annab massi, aga maitses ei erista küll kotleti sees riivsaia olemasolu.

Kalakotletid (10 tk):
300 g kalahakkliha (hakkliha tegemiseks sobivad valged kalad nagu haugi-, ahvena- või kohafilee) (meie lemmik ahven+ koha võrdses koguses)
1 väike mugulsibul
1 tl võid
50 g riivsaia + (4 sl riivsaia paneerimiseks)
100 ml 35%-st rõõska koort 
2 tl sulatatud juustu
1 muna
ca ½ tl (Himaalaja) soola
maitse järgi valget pipart
ca 4 tl hakitud tilli (sobib ka sügavkülmast)

Valmista kalahakkliha kas hakklihamasinaga või köögikombaini S-kujulise lõiketeraga.  Hakklihamasinaga jääb mass ühtlasem. Haki mugulsibul peenikeseks ning prae pannil koos võiga õrnal kuumusel klaasjaks (ja jäta jahtuma).

Kalla riivsaiale peale rõõsk koor ning sega ained omavahel ühtlaseks, et riivsai ei jääks tükki. Ära jäta segu pikemalt seisma, kuna see “kivistub” väga kiiresti ning selle uuesti lahti “sulatamiseks” on tarvis veel rõõska koort lisada ja väga hoolikalt segada. Ma ühe korra alustasin kotlettide tegemisest just riisaia ja koore kokku segamisest, aga kui neid lisama hakkasin, oli mass juba liiga jäik, et seda kotletitainasse segada. Seega soovitus – tee kokku segamine vahetult enne tainasse segamist (max 1-2 min varem).

Nüüd lisa valmis kalahakklihale sool, pipar ja muna ning sega mass läbi. Seejärel lisa tainasse riivsaia-kooresegu ning sega kotletitainas veelkord läbi. Lisada on jäänud veel praetud sibul, sulatatud juust ja till. Sega veelkord kõik läbi, vormi käte vahel pätsikesed ning veereta pätsikesi riivsaias.

Kalla kuumale pannile õli ning pane kotletid pannile. Prae kotlette keskmisel kuumusel kummaltki poolt umbes 5 minutit.

Sellel fotol on kalakotletid koos ahjupeediga, aga kalakotletid sobivad suurepäraselt ka koos kartulipudruga söömiseks ning maitsevad sellises koosluses väga hästi ka lastele.

Toidust veidi teise nurga alt ehk kui kuidas ja millega toita nahka 6 Nov 2018 1:14 AM (6 years ago)

Mina, kes ma olen puhta toidu usku, ei vaata seda teemat tegelikult üldse nii kitsalt toitumise keskselt, vaid pigem on märksõnaks terve olemine üldisemalt. Tõsi, toiduvalikutel on väga oluline roll inimese tervisliku seisundi kujunemisel, kuid inimese enda valikutel põhinevaid tegureid, mis mõjutavad tervist, on veel väga palju erinevaid alates füüsilisest aktiivsusest ja une pikkusest kuni selleni, mida me sisse hingame või mida endale nahale määrime.

Paralleelselt sellega, kui hakkasin puhtast toidust lugu pidama, tekkis koos kogemuste ja lugemusega teadlikkus ka kõige ümbritseva suhtes, mis võib inimese tervist mõjutada. Paljud inimesed on mahetoidu ja looduskosmeetika juurde jõudnud “tänu” mingi probleemi ilmnemisele. Nii oli ka minu puhul, kui minu otsuseid hakkasid mõjutama lapse allergiad, mille läbi muutusid nii minu toiduvalikud kui ka tekkisid majapidamisse teised pesuvahendid ja nahahooldustooted.

Tänase postituse tahaksingi pühendada toidule kaudsemas mõttes - sellele “toidule”, mis meisse naha kaudu jõuab ehk kosmeetika- ja nahahooldustoodetele. Nahk kui keha suurim organ toimib küll kaitsebarjäärina, kuid läbi naha tungib või sageli imendub ka verre aineid, mis nahaga kokku puutuvad ning mida hoiatavamatel andmetel on isegi 60-70%. Selles kontekstis tuleb siiski eristada termineid imendumine (absorbation) ja läbitungimine (penetration) ehk kas nahaga kokkupuutuv aine on võimeline tungima inimese vereringesse või läbib üksnes naha erinevaid kihte.

Tundlikuma nahaga inimestel annab organism selgelt märku, kui mõni pesuvahend või nahahooldustoode ei sobi, tugevama nahaga inimestel aga enamasti ebamugavusi ei teki, mis aga ei tähenda, et pesuvahendites ja nahahooldustoodetes sisalduvad aineid nende organismi ei jõuaks. Tagajärjed ei ole üldse mitte koheselt tuntavad ning erinevate ainete ladestumist organismi inimene otseselt ei tunne, kuid kosmeetikumides sisalduvad keemilised ained mõjutavad meie hormonaalset tasakaalu ning seda on seostatud ka rinnavähi tekkepõhjustega.

Kui toidu puhul on mul pähe kulunud, milliseid E-aineid on kahjulikemate killast ning mida ma oma toidulaual näha ei tahaks, siis kosmeetikatoodete valimisel ma end veel nii kindlalt ei tunne. Nii toidu kui ka kosmeetika puhul on alati kindlaim viis valida mis iganes kategoorias muidugi mahetoode, kuna mahetoodete puhul on välistatud erinevad sünteetilised ja muud kahjulikud aineid ning nende märgistus on reguleeritud väga täpsete õigusaktidega. Tavatoodete puhul kohtab aga nii toidu- kui ka kosmeetikamaailmas väga sageli pooliku tõe esitlemist ning ka tarbija otsest lollitamist. Sageli tuuakse pakendi peal lisaks peenes kirjas kohustuslikule koostisele eraldi suuremalt välja, et toode ei sisalda mingeid kahjulikke aineid (toidu puhul kõige sagedamini naatriumglutamaat või sünteetilised värvained; nahahooldustoode puhul parabeenid või ftalaadid). Paraku ongi see poolik tõde, mille abil püütakse tekitata kasuliku toote imago, kuid sageli sisaldavad sellised tooted muid aineid, mida terviseteadlik tarbija pigem väldiks. Esineb ka sõna “looduslik” või “naturaalne” liigkasutamist, kus need positiivse konnotatsiooniga sõnad on tegelikult sisutühjad, kuna looduslikku võib nendes toodetes olla vaid mõni protsent. Vahel arvatakse ekslikult ka, et apteekides müüdavad nahahooldustooted on looduslikud ja kehasõbralikud, kuid ka apteegikosmeetika seas on siiski tooteid, mis sisaldavad sünteetilisi aineid.

Et end mitte tarbijalõksudes lollitada lasta on ju võimalik kalduda ka teise äärmusesse. Eriti ökod inimesed kasutavad keha ja juuste hoolduseks sõna otseses mõttes toitu või siis loodusest pärinevaid taimi, aga minu jaoks on see liialt ekstreemne. Ma ei pese oma juukseid muna ega nõgeseleotisega ega hoia öökapil käte kreemitamiseks kookosrasva purki. See kõik on lihtsalt liiga määriv ja ebamugav ning ei sobi mulle kui puhtusearmastajale kuidagi. Küll aga meeldib mulle mõte, et mu kätekreem või dušigeel on tehtud kas kaerapiimast või sisaldab nahka toitvat oliiviõli, aga selle saab siiski mugavalt igale poole kaasa võtta.

Ükskõik kui hea ka kosmeetika pole, lähtun ma siiski põhimõttest “mida vähem, seda parem” ehk kasutan kosmeetikat ja isegi nahahooldustooteid vaid vastavalt vajadusele. Ma ei vaja iga päev kreemi, kuigi on perioode (eriti talv), mil ilma selleta ei saa kuidagi. Ka laste puhul olen ma neid hoidnud võimalikult kaua aega ilma pesuvahenditeta. Ma ei räägi siin elementaarsest kätepesust – seda olen lastega ikka kõvasti treeninud, et see iseenesestmõistetav oleks – aga näiteks keha, rääkimata juustest ei vaja iga päev pesuvahendeid. Ja nüüd ma räägin välja ka ühe erilise ekstreemsuse, mille toimimist ei suuda paljud uskuda. Ma ei ole oma lastel päris mitmed esimesed eluaastad pesnud pead ühegi pesuvahendiga, sest juustel on tegelikult isepuhastuv võime (nagu ka lambavillal) ning need ei lähe väikesel lapsel mustaks. Mu 7-aastane poeg (kellel on paksud ja hetkel ka poolpikad juuksed), ei vaja siiani juuste pesemiseks šampooni, kuna need lihtsalt ei muutu tal veel rasvaseks. Pesemiseks piisab vaid veest.


Vaataks nüüd lähemalt, mida tasuks silmas pidada kosmeetika- ja nahahooldustoodete valimisel ning millised ained need konkreetselt on, mida tasuks vältida. Iga toode on loomulikult erinev ning kõik ained pole välistatud kindlasti kõigi loodustoodete puhul, aga üldiselt võib kokku võtta, et looduskosmeetika ei sisalda järgmiseid kahjulikke aineid:
• silikoone
• parabeene
• formaldehüüdide vabastajaid
• mineraalõlisid
• ftalaate
• sulfaate
• värvaineid
• EDTA’d

Nimetatud aineid ei sisalda Itaalia looduskosmeetika brändi Bottega Verde tooted, millega seotud koostööst on ajendatud ka siinne postitus. Meie teed Bottega Verdega ristusid tänu ühisele keelele. Ma poleks kunagi arvanud, et mul võib itaalia keelt minna vaja kusagil mujal peale Itaalia reiside esmatasandi suhtluse, aga just tänu itaalia keele oskusele sai võimalikuks minu koostöö Bottega Verdega. Aga mitte üksnes keel otseses tähenduses, vaid ka ühine keel kui ühiselt tajutavad väärtused on selle koostöö aluseks. Teen koostööd vaid nende brändidega, mille põhimõtted ja eesmärgid ühtivad minu väärtushinnangutega ning millesse ma ise siiralt usun. Ma ei soovitaks oma blogis kunagi ühtegi toitu, toodet, restorani või brändi, mis mulle endale ei meeldi.


Mind paelub itaallaste kirg toidu vastu ning samasugust kirge ja pühendumust näen ma ka Bottega Verdes, kus naturaalsest toorainest tehakse kvaliteetset looduskosmeetikat, kaasates tootearendusse ka Milano ja Ferrara ülikooli teadlaseid. Veendusin selles, kui käisin Bottega Verde kutsel Itaalias Milanos tutvumas selle brändi põhimõtete ja toodetega.

Bottega Verde sünnikodu asub Toskaanas, kus Palazzo Massaini põldudel kasvatatakse mitmeid nende toodete koostises olevaid tooraineid nagu näiteks oliive, kaera, lavendlit ja punaseid viinamarju. Kõik saigi alguse just enda ümber kasvavatest loodusandidest ning tootevaliku täienedes on lisandunud tootesarju ka teiste loodusandidega nagu näiteks kookos, goji, aloe, õun, münt, ingver ja saialill.

Bottega Verde toodetes on looduslikke komponente enamasti üle 95% (see number on iga toote peal nähtavalt välja toodud) ning on ka dekoratiivkosmeetika tootesari, milles kõik komponendid on looduslikud (selle sarja nimi on “100% naturale”). Mul ei ole endal tegelikult õrn ega tundlik nahk, aga mind häirivad kehahooldustoodete tugevad lõhnad ning Bottega Verde puhul meeldib mulle väga see, et nende toodete lõhn ei ole liiga intensiivne. Olen kasutanud Bottega Verde tooteid praeguseks umbes poolteist kuud ning tunnen, et olen leidnud enda jaoks brändi, mida usaldada ning mille tootevalikust leiab absoluutselt kõike, mida ühel naisel võiks vaja minna alates šampoonist kuni ripsmetušini. Bottega Verde valikus on nahahooldustooteid erinevale vanusele, pesuvahendeid näole, kehale ja juustele, meigitooteid, lõhnu ning tooteid ka beebidele ja meestele. Millest võib järeldada, et kogu esmane loetelu oli naistele. :) Ega siin tegelikult midagi imestada pole, kuna naised ju ongi kogu selle valdkonna toodete peamised tarbijad ning sageli ka otsustajad laste- ja meestetoodete valiku osas.

Mis mind selle kõige juures üllatama paneb, on nende toodete hind. Kusjuures üllatus on just positiivne, kuna tegu pole hinna mõttes sugugi eksklusiivtoodetega, vaid Bottega Verde tooted on samas hinnaklassis supermarketites müüdavate brändide kehahooldus- ja meigitoodetega, millele aga saab ette heita just nende koostist.


Väikesest Itaalia perefirmast on rohkem kui neljakümne aasta tegutsemise jooksul saanud Itaalia juhtiv looduskosmeetika bränd, millel on esindused nüüdseks ka rohkem kui paarikümnes riigis väljaspool Itaaliat, sh ka Eestis. Bottega Verde poed asuvad Ülemiste ja Rocca al Mare keskuses ning olles käinud seal incognito, vihjamata oma koostööle sama brändiga, olen saanud alati väga hea teeninduse osaliseks. Kes aga Tallinna suurtesse kaubanduskeskustesse ei satu, saab Bottega Verde tooteid mugavalt osta vastavatud veebipoest ja tellida endale tooted lähimasse pakiautomaati.

Kreeka toidumuljed, külaskäik oliiviõli tehasesse ning kaks Kreeka retsepti 25 Oct 2018 9:32 AM (6 years ago)

Veetsime oktoobrikuus perega nädala Kreeta saarel ning sealt kogunenud toidumuljetega vürtsitan nüüd ka oma blogi. Kreeka köök pole meil sugugi nii tuntud kui näiteks naaberriigi Itaalia toidud. Kreeka salat on mul küll pidevalt menüüs ning üksikuid Kreeka toite olen veel proovinud teha, aga eks reisid annavadki sellise süvendatud ja autentse kogemuse kohalikust köögist, kui on viitsimist veidi eeltööd teha ning ehedaid kohalikke söögikohti otsida.

Kreeka köögiga on mul põgus kokkupuude ka 12 aasta tagusest Kreeta reisist, kuid sellest ajast mäletan vaid riisi ja lambalihaga toite, sest muud ma toonase allergiadieedi tõttu seal süüa ei saanud – ei ühtegi salatit, köögiviljarooga ega juustu ma toona ei maitsenud. Kusagilt mälusopist leidsin, et ma mainisin isegi oma blogi kõige esimeses postituses kunagise Kreeta reisi emotsionaalsed näljaolukorrad ära.

Aga seekord oli kõik teisiti, tegelesime aktiivselt Kreeka köögi avastamisega, süües selle nädala jooksul praktiliselt vaid Kreeka toite. Ainukeseks erandiks oli Itaalia gelato, aga kõik põhisöögikorrad sõime me ehedates Kreeka tavern’ides.

Üllataval kombel on tavern’ide menüü suhteliselt sarnane – on palju toite, mis on praktiliselt iga taverni menüüs olemas, vaid nende teostus võib veidi erineda. Üldiselt on taverni toit serveeritud suhteliselt suurte portsjonitena ning toidu väljapaneku kallal keegi ei pinguta. Nii on ka enamik Kreeta reisi toidupilte mitte just kõige apetiitsemad, kuid seda enam tuleb mul rõhku panna toitude sõnades kirjeldamisele.

Kreeka köögi eelroogasid kutsutakse meze’ks, nagu ka paljudes teistes Balkani ja Lähis-Ida riikides. Portsjonid peaksid olema nii väikesed, et üks eelroog oleks paras süüa enne põhitoidukorda. Kuna aga ühel Kreeka toidukorral tuuakse enne eelrooga lauda ka veel maja poolt mingi suupiste (sageli sai koos oliivide või oliiviõliga või ka tomatikastmega) ning pärast pearooga tuuakse veel ka magus suupiste, siis minu arvates on üks Kreeka sööming ikka parajalt magukurnav tegevus, kuna kogused on suured ja toit on kaloririkas. Aga külas küla kombed ning nii me seal nädal aega entusiastlikult tutvusime Kreeka köögiga. Kui juhtusime lõunal juba korraliku söömingu ette võtma, siis tegelikult õhtuks kõht enam tühjaks ei läinudki ning õhtul piisas vaid gelatost ja puuviljadest.

Kreeka salat (horiatiki ehk külasalat) – ilmselt kõige tuntum Kreeka toit väljaspool Kreekat. Koosneb robustselt (suured ja lohakad tükid) hakitud tomatist, kurgist, paprikast ja punasest sibulast, mille peal on paks viil feta juustu, maitseks musti kividega oliive ja pune. Salatile pole lisatud soola, pipart, oliiviõli ega palsamiäädikat, neid paneb igaüks enne sööma asumist ise. Feta juust on Kreekas tehtud alati kas lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust, mitte nagu siin müüdavad lehmapiimast analoogid. Feta juustude maitse ja tekstuur erineb oluliselt ka Kreeka taverni’des süües. Võib saada kohalikus talus toodetud fetat, aga ilmselt ka poekaupa. Tekstuur võib kõikuda kuivast kuni mõnusalt kreemjani. Mida kreemjam tekstuur, seda parem, on minu arvamus feta juustude kohta. Kreetal viibides sõin ma Kreeka salatit absoluutselt iga päev, vahel isegi mitmel toidukorral ja ei tüdinenud sellest.


Ahjus küpsetatud feta juust – väikeses savinõus serveeritud küpsetatud feta juustu, tomati ja ürtide kooslus. Mina varem fetat soojana polnud söönud, aga maitses see hästi, kuna selles roas on koos juustu ja tomati kooslus, mis mulle kohe väga-väga istub.

Halloumi – lamba- ja kitsepiimast valmistatud kõva juust, mis ei valgu kuumuses laiali ning mida valmistatakse grillituna. Serveeritakse sageli koos grillitud tomativiiludega, mis koos moodustavad lihtsalt imelise maitsekoosluse. Halloumi juust võib olla veidi hamba all krigisev, aga sain Kreetal ka täiesti kriginavaba halloumit. Halloumi juust on ju meil ka üsna tuntud ja suvistel grilliõhtutel on ka grilljuust leidnud liha kõrval arvestatava koha.

Dakos – krõbedatel saiaviiludel (kuivikutel) serveeritud hakitud tomatid koos mizithra juustu (veidi kreemisem kui feta juust) või feta juustuga, maitsestatud oliiviõli, pune, soola ja pipraga. Välimuselt meenutab Itaalia bruschetta’sid, kuid sai on täielikult kuivatatud. Vahel tuuakse neid lauda ka enne eelrooga lihtsalt väikeseks suupisteks.

Tzatziki – Kreeka jogurti, küüslaugu, oliiviõli ja värske riivitud kurgi dipikaste, mida süüakse koos saiaga eelroaks või ka liha kõrvale. Tzatziki tekstuur oli Kreekas sarnane Kreeka jogurti tekstuuriga, mitte vedel valge kaste, nagu seda sageli siinmail tehakse. Pean küll tunnistama, et mul on endal täielik foobia valgete külmade kastmete vastu ning kuigi ma suutsin end kokku võtta ja ampsu seda maitseda, ei saa ma sellest ühest ampsust kaugemale. Aga Kreekas ei saa tzatzikist lihtsalt mööda vaadata ja kui ma teiste sööjate muljeid vahendan, siis see on lihtsalt imeline.

Saganaki – kuumas õlis küpsetatud paneeritud juust. Selle toidu kvaliteet sõltub õli värskusest ja kasutatavast juustust. Sain liialt pruunistatud juustu, mis meenutas tüüpilist pubides pakutavat juustušnitslit kui ka õrna paneeringuga heleda koorikuga väga hõrku suupistet.

Horta – erinevad rohelised õrnakoelised rohttaimed, mis on kas keedetud või aurutatud ning maitsestatud soola, sidrunimahla ja oliiviõliga. Lootsin nendest palju enamat, kuna sõin ka Tais sarnase välimusega rohelistest taimedest toite, kuid Tai maitseaineid annavad rohelistele taimedele oluliselt väekama maitse. Nägin neid rohelisi taimi Kreetal olles menüüs sageli, kuid tellisin vaid ühe korra, kuna need olid lihtsalt maitsetud.

Fava – hummuselaadne taimne määre, mida valmistatakse kuivatatud kollastest hernestest ning mida süüakse koos krõbedaks küpsetatud saiaga või lihtsalt krõbeda koorikuga saiaga. See oli minu absoluutne lemmiktoit Kreetal, mida proovisin erinevates söögikohtades korduvalt. Favat süüakse nii soojalt/leigelt kui ka külmalt ning serveeritakse enamasti koos hakitud sibulaga. Minule maitses leige fava oluliselt rohkem kui külm, ka selle tekstuur oli leigena parem. Arvasin algul, et favat valmistatakse fava ubadest, aga guugeldamise tulemusena selgus, et fava uba ongi tavaline põlduba ning fava kui toidu tooraineks on hoopis kuivatatud kollane Santorini hernes. Kreekas müüakse neid poolitatud herneid siiski ka “fava” nime all ning neid ostes olin veendunud, et ostsin mingeid erilisi ube, mida äkki Eestis pole üldse saada. Mulle meeldis see fava nii väga, et tahtsin seda kindlasti kodus ka veel tegema hakata. Aga kui ma aru sain, et tegu on siiski purustatud hernega, siis on sarnane (herne sort võib küll erineda) tooraine ju saadaval ka meie poodides. Seetõttu jagan ka retsepti, kuidas ma ise favat tegin. Kellel hummus või teised taimsed määrded istuvad, võiks ka favat proovida.
Põhiroad
Kreekas süüakse palju liha. Pean tunnistama, et ma küll ise ei tellinud endale kordagi ühtegi liha sisaldavat rooga, kuid perega koos süües maitsesin siit-sealt siiski erinevaid lihasid. Praktiliselt igas tavernis saab souvlaki’t, mis kujutab endast varda otsa aetud grillitud lihatükke. Kõige sagedasem on sea- või kanalihasouvlaki, aga saab ka lamba- või mereandidega või isegi taimset (baklažaan, suvikõrvits, tomat, paprika jms) souvlakit. Liha oskavad kreeklased grillida ning see jääb mõnusalt mahlane. Souvlaki serveeritakse koos praetud kartulitega. Kartul lõigatakse pikuti veidi suuremalt kui friikartul ning praetakse oliiviõliga. Souvlaki koos kartuliga maitses eriti just lastele; on selline turvaline ja puhaste maitsetega toit.

Kreeka köögis on väga palju lambalihaga toite. Lambaid ja kitsi on Kreetal kõik mäenõlvad täis ning toiduks kasutatakse nii lambapiima (feta juustu tegemiseks) kui ka lambaliha. Lambaliha küpsetatakse kiirelt grillil (karreetükid) või hautatakse pikalt koos ürtidega. Mõlemad variandid on väga head.

Moussaka – baklažaani, kartuli, hakklihaga ja bešamellkastmega väga rammus kihiline vormiroogi, mida sõin vaid korra ja mis mulle Kreekas ei istunud kuidagi. Ei sobinud see maitsete kombinatsioon ega ka rammusus. Olen ka ise valmistanud kohandatud versiooni moussakast, milles on sees ka tomatid, aga pole kartuleid – sellisel kujul see toit maitseb mulle oluliselt rohkem.

Dolma – täidetud köögiviljad, milleks võivad olla tomatid, paprikad, baklažaanid, viinamarjalehed vms. Mina sõin taimse täidisega dolmasid, mille sees on riis koos köögiviljade ja ürtidega.
Eraldi oodi tahaks aga pühendada Kreeta oliiviõlile. Justnimelt Kreeta, kuna seal kasvab selline eriline oliivisort nagu Koroneiki, millest saab mahedamaitselist oliiviõli. Kreeta oliiviõlil puudub selline mõrkjas maitsenüanss ning see sobib igasugustesse toitudesse.

Oleme kodus tegelikult juba aastaid tarbinud ühte Kreetalt pärit mahemärgistusega oliiviõli ning enne Kreetale minekut vaatasin huvi pärast järgi, et kus seda õli seal täpselt valmistatakse. Selgus, et õli tootmine oli meie hotellist kõigest paarikümne minuti autosõidu kaugusel ning nii võtsime me ka ette külastuskäigu Biolea tehasesse Astrikase külla Kirde-Kreetal. Tee kulgeb mööda mägist maastikku oliivisalude vahel. Jõudsime sinna päeval, mil just algas selleaastane oliivikorje ning mäe otsas paikneva tootmishoone juurest oli näha, kuidas ümberkaudsetes oliivisaludes inimesed tegutsevad. Kogu korje on käsitöö - oliivid pekstakse puudelt alla vaibaklopperit meenutavate vahenditega ning korjatakse puude alla pandud võrkudelt kokku.

Biloea tehases tehakse ka tootmist tutvustavaid ekskursioone ning me jõudsime täiesti planeerimatult täpselt ühe ringkäigu alguseks. Tehaseks on seda tootmist siiski palju nimetada, tegu on ühte suurde ruumi mahtuva kaasaegse ja puhta tootmisega, kus on aga säilitatud arhailine õli tootmise viis ehk külmpressi meetod. Kolm suurt veskikivi jahvatavad oliivid püreeks ning järgnev protsess on sarnane õunamahla tootmisele, kus mass pannakse kihiti kanga vahele ning tugev press pressib segust vedelikud välja. Kogu tootmise jooksul ei tõuse temperatuur üle 27 kraadi, mille tõttu säilivad õlis erinevad antioksüdandid, millest kogu oliiviõli tervislikkus tulebki. Lisaks mainiti, et nemad ei kasta oliivipuid, kuna siis on oliivides vähem vett ja rohkem antioksüdante.

Huvitav asjaolu on õli tootmise juures see, et kogu oliivide massist saadakse kätte vaid umbes 30% õli (keemilisel töötlemisel rohkem, aga siis pole enam õlis säilinud kasulikke aineid), teine 30% on kuivad jäägid, mida kasutatakse nt kütmiseks ning lausa 40% on oliivimahl, mis on tohutult mõru ning millega pole mitte midagi teha ja see pidi olema isegi loodusele mürgine, tapma taimed. Jäi selgusetuks, kuidas see hiiglaslik kogus vedelikku tegelikult utiliseeritakse, aga räägiti mingist päikese käes tünnides seismisest, mille tulemusena mürgid kaovad.

Kui õli oliividest kätte saadud, peab see õli veel mitu kuud seisma, et sade saaks põhja settida. Seega selleaastast oliiviõli ei saa enne järgmise aasta algust veel tarbida. Suurtes tööstuslikes tootmistes sellist protsessi muidugi kiirendatakse ning kasutatakse filtreid, kuid Biolea õli tootmises on tahetud säilitada selline loomulik arhailine protsess, mis teeb selle õli hinna ka oluliselt kallimaks.

Kuigi Kreetal toodetakse tohutu kogus oliiviõli, ca 5 % kogu maailma oliiviõlitoodangust, läheb suurem osa sellest müügiks kokkuostjatele, kes pakendavad selle oma kaubamärgi all ning sageli ka segavad teiste õlidega ning nii läheb kaotsi ka info selle õli päritolu kohta. Kui Biolea on suutnud endale sildiga viisakad pudelid ja Euroopa Liidus tunnustatud mahemärgi hankida, siis paljud kohalikud väiketootjad müüvad tee äärtes oliiviõli kas sildita klaaspudelis või rohelistes oliivipildiga kanistrites. Kõik väidavad, et õli on nende oma oliiviaiast (on see siis tõsi või mitte, seda ei tea tegelikult), aga taara on kõigil igal juhul samasugune. Ostsin ka kohe esimesel päeval ühe sellise “tagaaia” oliiviõli ja kui ma edaspidi tee äärtes igal pool samasuguseid pudeleid nägin, hakkasin kahtlema selle “tagaaia” suuruses. Siis aga öeldi ühest müügikohast, et kõik pakendavadki oma õli samasugusesse taarasse, õli nende sees aga on erinev.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nüüd aga üks soolane ja üks magus retsept Kreeka köögist, mis mulle eriliselt meeldisid.
Fava on Kreeka köögist pärit eelroog, mis on valmistatud kuivatatud kollastest Santorini hernestest. Kuna fava on valmistatud põhiliselt kaunviljadest, siis on see tervislik ka, sisaldades rohkelt valku ja kiudaineid.

Fava
200 g purustatud (poolitatud) kuivatatud kollaseid herneid
1 keskmine mugulsibul
1 keskmine porgand (umbes 70-80 g)
2 küüslauguküünt
oliiviõli + 6 sl fava sisse blenderisse
ca ½ tl meresoola
450 ml keeva vett
2 loorberilehte
poole sidruni koor ja mahl
Pese herned hoolikalt sõelal. Koori porgand, sibul ja küüslauk ning tükelda need. Nirista kuumutatud potti oliiviõli ning lisa tükeldatud köögiviljad. Sega mõni minut köögivilju tulel ning lisa seejärel pestud herned. Sega veel mõni minut ning kalla peale keev vesi. Lisa vette maitseks soola ja loorberit ning keeda olenevalt herneste suurusest 20 - 40 minutit. Poolitatud Santorini hernestega võttis keemine aega 20 minutit, Eestis peaks saada olevatest hernestest peaks olema kõige lähedasem analoog purustatud kollased herned, mis on veidi suuremad ja mille keetmine võtab natuke kauem aega. Seega tasub vahepeal maitsta herneste küpsusastet.

Kalla keenud herne-köögiviljasegu blenderisse või köögikombaini, lisa sidrunimahl, sidrunikoor ja oliiviõli ning jahvata ühtlaseks pastaks. Kui segu tundub liiga paks, lisa veidi kuuma vett. Fava tekstuur peaks jääma veidi paksem kui hummusel.

Serveeri koos värske või krõbedaks küpsetatud ciabattaga.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kreeka magustoitudega on mul kokkupuude minimaalne, kuna ma pole väga magusasõber ning ühe Kreeka õhtusöögi lõppedes on kõht enamasti nii täis, et magusa jaoks ei jää enam ruumi. Küll aga tuuakse Kreekas õhtusöögi lõpetuseks lauda (isegi, kui midagi tellinud pole, see on lihtsalt selline viisakas komme) väike magus amps, mis on enamasti Kreeka jogurt koos magusa kastmega, baklava, koogilõik või vahel ka jäätis (lastele). Kogus on selline, et selle saab paari ampsuga suhu pista. Kreeka jogurt serveeritakse perele sageli isegi ühest nõust, kust igaüks saab oma lusikaga paar ampsu maitsta.

Minu jaoks jättis eredaima mälestuse Kreeka jogurt koos magusa kastmega (spoon sweet), mis on minu maitsmise ja vaatluse põhjal otsustades tehtud viinamarjadest, mis on juba peaaegu rosinaks kuivanud. Marju on keedetud väga tugevas suhkrusiirupis ning see kaste on väga magus, aga see on imemaitsev koos hapuka Kreeka jogurtiga. Kuigi meil Eestis pole saada selliseid poolkuivanud viinamarju, proovisin midagi ligilähedast ise kodus valmistada ning valisin tooraineks suured kollased rosinad, maitse sai üsna sarnane. Rosinatesse tuleb uuesti niiskus sisse saada ning tegin seda neid suhkrusiirupis keetes. Retsept on alljärgnev.

Kreeka jogurt rosinakeedisega (4-6le)
ca 400-500 g Kreeka jogurtit (Eestis meeldib mulle Alma Kreeka jogurt)
100 g kollaseid suuri rosinaid
100 g suhkrut
1 dl vett

Pane rosinad, suhkur ja vesi potti, lase keema tõusta ning keeda madalal kuumusel umbes 30 minutit. Lase magusal rosinasegul jahtuda, kuni vedelik muutub kleepjaks. Serveeri koos Kreeka jogurtiga.

Lillkapsakotletid 15 Oct 2018 6:53 AM (6 years ago)

Kotlette ei pea ilmtingimata valmistama lihast, vaid ka taimsed kotletid võivad täiendada toidulauda uute maitsetega. Eesmärk ei ole asendada või kuidagi imiteerida lihast tehtud kotlette, vaid pigem leida uusi põnevaid maitseid ning suurendada menüüs taimse toidu osakaalu. Võtsin ette madala kalorsuse ja vähese süsivesikusisaldusega lillkapsa, millest valmistasin esmalt “lillkapsariisi”.

Parim viis “lillkapsariisi” valmistamiseks on köögikombaini S-kujulise lõiketeraga, millega võtab see aega vaid kümmekond sekundit. Noaga hakkides on nii ühtlast ja peenikest tulemust keeruline saavutada. Purustatud lillkapsamass meenutab peenikest riisi, millest tuleb ka selle nimi.

Kui peenestatud mass olemas, on sidujaks vaja vaid muna ning kõik ained tuleb kokku segada. Lillkapsakotletid sisaldavad ka juustu, mis lisab lillkapsale maitset ja kreemisust.

Kuna tegu on taimsete kotlettidega, siis serveerisin neid kalaga, kuid olen söönud lillkapsakotlette ka lihtsalt salatiga. Kellele liha rohkem meelepärane, siis sobib neid loomulikult ka liha kõrvale serveerida.

Lillkapsakotletid (8 tk):
200 g lillkapsast
1 muna
1 tl Dijon sinepit
lusikaotsaga meresoola
värskelt jahvattaud musta pipart
lusikaotsaga Cayenne pipart
40-50 g juustu (umbes pooleks parmesani + Emmentali juustu või tavalist Eesti juustu, mis sulab hästi)
ca 3 sl riivsaia
õli (praadimiseks)

Puhasta lillkapsas lehtedest, eralda õisikuteks ning purusta õisikud köögikombainis ühtlaseks peeneks massiks (seda massi kutsutakse ka lillkapsariisiks, kuna meenutab välimuselt riisi).

Pane purustatud lillkapsas suurde kaussi, lisa samasse kaussi muna, sinep, meresool, must- ja Cayenne pipar ning riivitud juust. Sega mass ühtlaseks, vormi käte vahel ühesuurused võimalikult lamedad pätsikesed ning veereta pätikesi riivsaias. Lisa pannile õli ning prae pätsikesi pannil mõlemalt poolt umbes 3 minutit, kuni pätsikesed on kuldsed.

Serveeri koos meelepärase lisandiga. Kuna tegu on taimsete kotlettidega, siis sobib hästi kõrvale kas mõni kala või liha, aga lillkapsapätsikesi võib ka täiesti eraldi toiduna käsitleda, soovi korral kõrvale mõnda salatit süües.

Kalasupp bouillabaisse ainetel 26 Sep 2018 10:41 PM (6 years ago)

Bouillabaisse on üks Prantsuse päritolu mereannisupp, loodud sealsete kalurite poolt, kes keetsid suppi neist luistest kaladest, mida turul ei õnnestunud müüa. Tegelikult peetakse algse päritoluga bouillabaisse’d isegi pigem hautiseks kui supiks, mida süüakse koos majoneesi ja saiaga. Mina valmistasin bouillabaisse siiski supi kujul ning antud kogustega tulebki selline tummine ja toekas supp.

See retsept siin on kindlasti bouillabaisse kohandatud versioon, kus ei ajanud taga algupäraseid kalu ja koorikloomi, millest on puljong keedetud ning mereandidest on supi sees igalt poolt kergelt kättesaadavad lõhe ja krevetid. Küll aga on köögiviljade ja maitseainete kombinatsioon selline, mis annab bouillabaisse supile iseloomuliku maitse.

Erilisemate koostisainete poolest on supi on sees nii fenkol kui ka tähtaniis, mis mõlemad annavad supile seda äärmiselt iseloomulikku aniisi maitset. Tähtaniis on mul alati maitseainekapis olemas ja see on selles supis kohustuslik element. Küll aga olen mitmel korral teinud bouillabaisse suppi ilma fenkolita, mis annab ka sarnast aniisist maitsenüanssi, aga ma ei ole täheldanud suuri erinevusi, kui fenkoli välja jätan. Seega kui ei leia fenkolit poest või turult, siis võib selle vabalt välja jätta.

Olin bouillabaisse supi suhtes tegelikult pikalt skeptiline, kuna minus tekitas vastumeelsust kala ja tomati kooslus. Ilmselt on minu põlgus sellise maitsekombinatsiooni vastu tekkinud lapsepõlvest, kuna elades kalatööstuse kõrval, oli meie laual sageli kala tomatis konserv. Ma küll juba siis hoidsin sellest toidust kõrvale, kuna pelgalt selle lõhn tekitas minus vastumeelsust ja seose, kuidas kaks toiduainet ei sobi kohe üldse kokku.

Mitte et ma võrdleks bouillabaisse suppi kala tomatis konserviga, aga toitude maitse- ja lõhnaomadused on sõltuvalt temperatuurist väga erinevad. Kui mõelda kasvõi ükskõik millise supi peale, mis on külmkappi pandud ja selle sama supi peale auravkuumana, siis aroomid on kindlasti viimase kasuks. Nii tekkis mul millalgi huvi ka bouillabaisse supi vastu ja seda on vahel ka restoranides proovitud, aga võiks öelda, et võttis aastaid, et ma kodus selle supi peale mõtlema hakkasin. Seega minu versioon bouillabaisse supist on järgmine.

Kalasupp bouillabaisse ainetel (4-le):
oliiviõli
2 varsselleri vart (ca 100 g)
2 keskmist porgandit (ca 150 g)
2 mugulsibulat (ca 100 g)
½ fenkolit (ca 100 g) (võib jätta ka välja, kuna tähtaniis annab aniisi maitset küllaga)
2-3 küüslauguküünt
4 keskmist tomatit (ca 200 g)
4 sl tomatipastat
1 l kalapuljongit
2 tähtaniisi kauna (neid tähekesi nimetatakse kaunadeks)
meresoola
musta pipart

Supi peale:
ca 20 tiigerkrevetti
ca 200 g lõhefileed
(soovi korral ka mõnda muud kala, sinimerekarpe või teisi mereande)
meresoola
musta pipart
värsket koriandrit

Supi jaoks on vaja esmalt kalapuljongit. Mina olen tavaliselt keetnud kalapuljongit selle supi jaoks lõhest, aga loomulikult sobivad ka teistest kaladest keedetud puljongid; mulle meeldib näiteks veel väga kuld-merikogre puljong. Selle bouillabaisse supist inspireeritud kalasupi sees on puljongile maitset andmas ka rohkelt köögivilju, seega kalapuljongi maitsenüansid pole kuigi olulised, lihtsalt tegu peab olema kalapuljongiga, mida oleks supis tunda. Traditsiooniliselt keedetakse see muidu väherasvastest luistest kaladest.

Kuna lapsed armastavad traditsioonilist selget kalasuppi rohkem, teen sageli puljongit rohkem ja osa võtan ära selle mõnusa tomatise kalasupi jaoks. Samuti olen pannud kalapuljongit ka karbiga sügavkülma ning supi tegemise ajal sulatanud puljongi uuesti üles. Lisaks olen kasutanud Food Studio kalapuljongit, mis on kohe kasutamiseks valmis ning mille puhul eelnev puljongi keetmise aeg jääb ära.

Aga juhul, kui hakkad keetma selle supi jaoks eraldi kalapuljongit, siis annan ka oma universaalse kalapuljongi retsepti, mida kasutan kõige rohkem.

Kalapuljongiks läheb vaja:
ühe lõhe pea ja/või selgroog ja kõhuääred
2 porgandit
1 varsselleri vars
ühe porru ülemised rohelised lehed
1 mugulsibul
2 loorberilehte
suur punt peterselli
meresoola
musta terapipart (ca 15 tk)

Pese kala puljongikogu ning pane külma veega potti. Aja keema ning koori pealt tekkiv vaht ära. Seejärel lisa puljongile kõik retseptis olevad maitsevöögiviljad ja maitseained ning lase puljongil keeda ca 30-45 minutit. Kauem ei soovitata kalapuljongit keeta, kuna pidavat kibedaks minema. Pole ise järgi proovinud, ei oska oma kogemusest rääkida. Kurna keenud puljong puhtasse anumasse, vajadusel sügavkülmuta portsonide kaupa või jätka soovitud kalasupi valmistamist.

Bouillabaisse supist inspireeritud kalasupi jaoks haki varsseller, porgand, mugulsibul, fenkol, küüslauk ja tomatid võimalikult väikesteks kuubikuteks. Kuumuta mittenakkuvas potis oliiviõli ning lisa hakitud köögiviljad, lisa soola ja pipart (arvesta ka puljongi soolasust). Kuumuta köögivilju pidevalt segades ca 7 minutit, ära pruunista.

Seejärel kalla potti köögiviljade peale kuum puljong, lisa puljongisse tähtaniis ning keeda suppi madalal kuumusel kuni 20 minutit (maitse vahepeal köögiviljade pehmust).

Supi keemise ajal lõika lõhefileest kuubikud ning puhasta krevetid (võib kasutada ka sügavkülmutatud krevette, mida tasub enne sulatada). Kuumuta pann, lisa pannile tilk õli ning krevetid ja lõhekuubikud ning prae mõni minut, kuni need on küpsed, lisa maitseks soola ja pipart.

Serveerimisel tõsta potist supp kaussi ning tõsta supi peale praetud lõhe ja krevetid. Lisa supile soovi korral ka värsket koriandrit.

Köögivilja-läätsesupp seentega 17 Sep 2018 12:16 PM (6 years ago)

Mul on üks hea retsept kõigile püreesuppide austajatele, mis peaks ühtlasi huvi pakkuma ka veganitele, kuna juhuslikult on supi sisse sattunud kõik taimne. Samuti soovitan suppi neile vanematele, kes laste eest köögivilju peitma peavad; seda muidugi eeldusel, et lapsed üldse püreesuppe söövad.

Laste täisväärtuslik toidulaud on minu südameasjaks, aga see nõuab nii enda pingutust kui ka pidevat selgitustööd, kusjuures isegi ühe pere lapsed võivad olla olenemata samast kasvukeskkonnast sootuks erinevad. Kui mul suurema lapsega pole söömise osas erilisi muresid olnud, siis väiksem laps, just kooliteed alustanud poeg, on ääretult närb sööja. Siiski toite, mida ta suu sisse ei pane, on vaid üksikuid, kuid talle lihtsalt toit kui selline ei paku huvi ja söömine on üks tüütu kohustus. Halenaljakaim näide tema põlgusest toidu vastu on ehk see, kui ma küsisin, mida ta oma sünnipäevalaule tahaks, siis vastus oli: “mitte midagi”. Ehk siis tema arvates parim sünnipäev oleks ilma söögita. :)

Selle püreesupi sees on ohtralt köögivilju ning kiudainerikkaid läätsesid ja herneid. Kõike, mida üks täisväärtuslik toidukord peaks sisaldama, aga ühtlasi ka palju sellist, mille peale tulevad muidu etteheitvad kommentaarid nagu “juurseller näeb välja nagu mädanenud kapsas” või “ma sibulat ei söö” või siis salatit süües “võta mu tomati pealt see lääts ära”. Taldrikud said lastel igal juhul tühjaks ning kõik see, mille suhtes ma neid etteheiteid olen kuulnud, oli selle supi sees, aga seda ma (vähemalt väiksemale) lapsele ei öelnud.

Siiski, tõe huvides tuleb mainida, et supi garneeringuks kasutasin ma seeni vaid enda toidul ning lapsed sõid suppi koos praetud peekoniga. Supi sees olevad puravikud jäid aga nende poolt tuvastamatuks. Ideaalis oleksin lisanud ka supi peale värskeid praetud puravikke, kuid mul olid kodus vaid pruunid šampinjonid. Igal juhul neil, kel praegu puravikke või teisi metsaseeni saadaval, soovitan lisada just neid, aga ka pruun šampinjon sobib muude seente puudumise korral hästi.

Kui nüüd retsepti lähemalt uurida, siis võib ehk küsimusi tekitada, kas supi puljongiks ongi paljas vesi. Kuna aga supi koostises on ohtralt köögivilju ning ka peotäis seeni, siis need samad komponendid ongi, mis annavad keetes puljongile maitse ning soolast täiesti piisab, et supi maitset viimistleda.

Köögivilja-läätsesupp seentega (4-le):
300 g lillkapsast
2 porgandit (80-100 g)
1 keskmine mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 varsselleri vars
ca 80 g juursellerit
veidi õli
soola
peotäis kuivatatud puravikke või kaks peotäit värskeid puravikke
1,5 dl kaunviljasegu (erinevat värvi läätsed ja herned; ostsin valmisseguna)
ca 750 - 850 ml vett (olenevalt sellest, kui paks supp meeldib)

Lisaks:
ca 200 g seeni (nt puravikke või pruune šampinjone)
õli praadimiseks
maitserohelist

Puhasta ja haki robustselt kõik supi sisse minevad köögiviljad. Kuna tegu on püreesupiga, pole tükeldusaste oluline.

Kuumuta mittenakkuv pott, lisa potti veidi õli ning kalla potti kõik hakitud köögiviljad. Küpseta köögivilju potis pidevalt segades ca 5 minutit ning jälgi, et kõrbema ei läheks. Kalla potti keev vesi ning lisa ka (vee all loputatud) kaunviljasegu, peotäis kuivatatud puravikke (kui pole kuivatatud puravikke, võib lisada ka pannil praetud värskeid puravikke vahetult enne supi püreestamist) ja maitsesta soolaga. Keeda suppi madalal kuumusel ca 15-20 minutit ning seejärel püreesta supp.

Supi keemise ajal prae pannil vähese õliga seened, lisa ka soola. Kalla supp kaussi, laota supile praetud seened ning ka meelepärast (aias leiduvat) maitserohelist.

Ahjupaprikad hakkliha ja köögiviljadega 12 Sep 2018 12:33 PM (6 years ago)

Kanakotletid 4 Jun 2018 10:29 PM (6 years ago)

Meie pere toidulauale on tekkinud üks uus toit, millest kõik on vaimustuses ning mida ma seetõttu viimastel kuudel suhteliselt regulaarselt valmistanud olen – need on kanakotletid. Tegelikult imestan ma selle üle, kuidas saab midagi nii tavalist alles nüüd avastada ning kuidas ma enne polnud jõudnud kanakotlettide valmistamiseni. Arvasin, et need jäävad kuivad ja ka maitset ei osanud ette kujutada.

Olin ma ju teadlik, et veise- ja seahakkliha kõrval müüakse poes ka broilerihakkliha. Mäletan, et olen kunagi poes broilerihakkliha pakki ka käes hoidnud, aga ähmaselt meenub, et mulle ei meeldinud selle koostis ja just seetõttu jätsin selle ostmata. Uuesti kanahakkliha poole pani mind vaatama asjaolu, et ühegi poes müüdava veise- või seahakkliha või nende segu kvaliteet ei rahuldanud mind, kuna see on kas liiga rasvane või liiga kuiv ning ka maitse pole meeldiv.

Alternatiivse hakkliha otsingul avastasin, et müügil on kahe tootja kolme erinevat broilerihakkliha. Rannamõisa hakklihasegu näeb välja liiga püree ning ilmselt just selle koostis mulle ka kunagi ei meeldinud. Olen proovinud kotlettide valmistamiseks mõlemat Talleggi toodet - delikatess broilerihakklihasegu ja broilerifilee hakkliha, kusjuures esimeses on rasva 11,7 g, teises vaid 1,6 g, aga märgatavat vahet kotlettide mahlasuse puhul ei tähelda. Seega sisaldavad linnulihakotletid oluliselt vähem rasva kui sea- või veiselihakotletid ning sobivad hästi nende toidulauale, kes soovivad kaalu langetada. Aga muidugi ei pea vaid kaalulangetaja olema, et kanakotlette süüa – need maitsevad lihtsalt hästi ja sobivad tasakaalustatud toidulauale, pakkudes alternatiivi teistele loomsetele toodetele.

Kanakotletid (3-4le):
300 g broilerihakkliha
lusikaotsaga meresoola
musta pipart
1 tl Dijon sinepit
1 muna
2 porgandit (ca 80-100 g)
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
2 sl maisitärklist (või kartulitärklist)
ca 3-4 sl riivsaia kotlettide veeretamiseks
veidi õli praadimiseks

Mulle meeldib kotlettidele lisada alati ka köögivilju ning ka kanakotlettidesse peidan paraja koguse porgandit ja sibulat.  Seega esmalt valmista ette hakklihasegusse minevad köögiviljad – riivi porgand ning haki küüslauk ja sibul. Mulle meeldib, kui kotlettide sisse minevad köögiviljad on enne kuumtöödeldud, vastasel korral jääks need kotleti sees liiga toored ja krõmpsuvad. Seega kuumuta pann, lisa veidi õli ning prae köögivilju keskmisel kuumusel pidevalt segades umbes 3-4 minutit (ära pruunista). Jahuta segu maha vähemalt toasoojaks.

Seejärel pane kanahakkliha kaussi, lisa soola, pipart, sinepit ja muna ning sega mass ühtlaseks. Nüüd lisa ka köögiviljad pannilt ning maisitärklis ning sega mass veelkord ühtlaseks. Maisitärklis (sobib ka kartulitärklis) aitab siduda niiskust, muidu jääks mass liiga vedel.

Puista teisele taldrikule riivsaia ning veereta kotlette riivsaias. Olen proovinud paneerida kotlette ka jahus, aga mulle endale meeldib riivsaiast tekkiv krõbe pealispind rohkem. Pane pannile õli ning prae kotlette keskmisel kuumusel mõlemalt poolt umbes 4-5 minutit. Serveeri koos salatiga ja/või värske kartuliga.

Vürtsikas kanasupp 18 May 2018 2:28 AM (6 years ago)

Kookospiimaga lõhesupp 4 Apr 2018 12:14 AM (6 years ago)

Proovisin teha ühe kerge ja kiiresti valmiva kalasupi, aga mitte sellise traditsioonilise selge puljongiga kalasupi, vaid hoopis midagi teistsugust. Kookospiimaga lõhesupp meenutab mulle taas Aasia maitseid, lisaks kookospiimale on supis ka ingver ja sidrunhein, millest võib järeldada, et ma just teadlikult Aasia suunas jälle kaldun.

Kodus keedetud kalapuljong on küll väga maitsev, kuid peab tõdema, et kalapuljongi keetmine on üks ebameeldivaima haisuga toiduvalmistamisi. Pärast puljongi keetmist peab kogu majas aknad lahti tegema ning kõik põhjalikult ära tuulutama. Sestap mulle Food Studio puljongid väga meeldivadki, et saab mööda minna puljongi keetmise protsessist ja kohe, kui mõne supi mõte tekib, saab seda ka realiseerida, kui pakendatud puljong külmkapis olemas on.

Muutsin supi valmistamise juures mitut tehnilist aspekti – näiteks tundus mulle, et lõhe jääb selle supi sees palju parem, kui seda mitte puljongis keeta, vaid hoopis eelnevalt kergelt pannil praadida; sama tegin ka köögiviljadega. Tunnustuseks ütles laps, et ta pole kunagi nii hea vedeliku ja nii maitsva kalaga suppi saanud, küll aga praakis supi seest välja rooskapsad. Eks see ole maitse asi, kellele rooskapsad maitsevad, kellele mitte. Kui kohe üldse ei istu nende maitse, võib rooskapsad asendada näiteks suhkruhernestega (koos kaunaga) või brokoliga.

Lõhesupp kookospiimaga (3-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit
1 dl kookospiima
3 porgandit
150 g rooskapsast ehk Brüsseli kapsast
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
1 vars sidrunheina
ca 25 g ingverit
ca 250 g lõhefileed
meresoola
musta pipart
värsket koriandrit

Eemalda lõhefileelt nahk ning lõika lõhe suupärasteks tükkideks. Tükelda porgand peenikesteks ribadeks kas noaga või juurvilja spiraalitajaga. Eemalda rooskapsastelt pealmised lehed ning lõika need pooleks.

Kuumuta pann, lisa pannile veidi õli või võid ning prae keskmisel kuumusel porgandiribasid ja poolitatud rooskapsaid umbes 5 minutit, viimasel minutil lisa peenelt hakitud sidrunhein (eemalda pealmised puised kihid) ja ingver.

Pane kalapuljong potti kuumenema ning samal ajal prae pannil lõhekuubikuid 2-3 minutit. Maitsesta lõhe soola ja musta pipraga.

Kui puljong on keema tõusnud, lisa puljongi hulka kookospiim.

Jaga kaussidesse pannil eeltöödeldud köögiviljad ja lõhekuubikud ning kalla igasse kaussi peale kuum puljong. Soovi korral lisa supile maitseroheliseks värsket koriandrit.
Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

Risoto krevettide ja porruga 14 Mar 2018 4:23 AM (7 years ago)

Risoto on üks legendaarsetest Itaalia toitudest, mille variatsioone, nagu ka pastatel, on lugematul hulgal. Itaallased on ise küll suhteliselt jäigad oma traditsiooniliste retseptide kohandamisel, kuid väljaspool Itaaliat suhtutakse Itaalia toitudesse loomingulisemalt.

Mängin küll maitsete ja lisanditega, kuid katsun risoto valmistamise põhimõtted hoida algupärasena. Üheks oluliseks komponendiks risoto juures on hea puljong. Varem keetsin erinevaid puljongeid just nimelt risoto pärast alati rohkem. Suppi tehes panin kõrvale ühe koguse puljongit ka risoto jaoks ja säilitasin seda sügavkülmas. Kui aga avastasin enda jaoks Food Studio puljongid, olen selle suurema puljongi keetmise kuidagi katki jätnud. Enamasti olen risotodes kasutanud kanapuljongit, mis on kõige neutraalsem ning laseb kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist lisandit.

Kui valmistan risotot aga mereandidega, siis kalapuljong on kindlasti asjakohane. Selles risotos on kasutatud Food Studio kalapuljongit ning lisandiks on krevetid koos porru ja küüslauguga.

Risoto (4-5-le):
ca 20 g võid
1 keskmises suuruses porru (pane ca 15 cm tükk kõrvale)
1 suurem mugulsibul
2-3 küüslauguküünt
4 dl risotoriisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit 
100 g parmesani juustu

Krevettide ja porru lisand:
veidi õli
200 g krevette
ca 15 cm jupp porrut
2 küüslauguküünt
musta pipart
meresoola
soovi korral ka värskeid idusid

Tükelda sibul, porru ja küüslauk väikesteks tükkideks. Porrut on parim lõigata, kui see keskelt pikkupidi poolitada, sest siis saab ka porru kihtide vahele jäänud mulla kraani all maha pesta. Tumerohelised ja jäigad osad porrust süüa ei kõlba. Võta umbes 15 cm tükk porrut kõrvale ning lõika see pikikiudu peenikesteks ribadeks (see läheb risoto peale). Risoto sisse mineva porru võib lihtsalt viilutada. Ka ristoto lisandiks on tarvis küüslauku tükeldada, seega haki ka see küüslauk kohe ning tõsta koos pikkupidi tükeldatud porruga eraldi anumasse ootama.

Sulata paksupõhjalises potis või ning pane tükeldatud maitseköögiviljad potti madalale kuumusel hauduma; hauta umbes 5 minutit, vahepeal sega. Seejärel tõsta kuumust ja lisa potti risotoriis. Erinevalt teistest riisidest risotoriisi ei pesta, kuna pestes uhutakse riisist risoto kleepjat tekstuuri tekitav tärklis välja. Ja kui detailides veel spetsiifilisemaks minna, siis risotot segatakse alati puulusikaga, kuna metallist lusikas lõhub liialt riisiterasid. Sega pidevalt ning kalla peale valge vein; sega jätkuvalt ning lase alkoholil kuumuse mõjul veinist aurustuda.

Nüüd kalla potti umbes pool Food Studio kalapuljongi kogusest (eelnevalt kuumutatud). Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ning puljongit juurde lisades.

Risoto keemise ajal valmista risoto lisand. Kuumuta pann, pane pannile veidi õli või võid ning lisa tükeldatud porru ja küüslauk. Sega mõni minut ja lisa ka paar supilusikatäit kalapuljongit, et köögiviljad kõrbema ei hakkaks. Kui vedelik aurustunud, lisa pannile ka krevetid ning prae, kuni need on küpsed (kasutada võib erinevas suuruses krevette). Maitsesta lisand soola ja pipraga.

Nüüd peaks ka risoto valmis saama. Olenevalt riisisordist tuleb risotot keeta umbes 15-17 minutit; riis peab kindlasti jääma al dente ning risoto kergelt vedelapoolne (mitte tihke nagu plov). Viimasena sega risoto sisse riivitud parmesani juust. Food Studio kalapuljongit kasutades ei lisanud ma soola üldse juurde, kuna see on hästi maitsestatud ning ka lisatav parmesani juust on soolane.

Tõsta risoto kaussidesse ning jaota lisand iga risoto peale. Purusta risoto peale ka musta pipart ja soovi korral lisa veel värskeid idandeid (minul olid rediseseemne idandid).

Puljong: Food Studio

Troopiline smuuti 7 Mar 2018 11:51 PM (7 years ago)

Vahelduseks kodumaistest marjadest smuutidele viskan vahel blenderisse troopilised viljad. Üks lemmikuid smuutisid sai avastatud Tais, kus mulle hakkas eriliselt meeldima mango ja granadilli kooslus, viimane annab smuutile omapäraselt värske ja särtsaka maitsenüansi. Seal lisatakse puuviljasmuutidele ka suur kogus jääd ning lisaks suhkrusiirupit ja soola, mis intensiivistavad maitset.

Päris sellisel jäisel kujul smuutit ma praegu siin lumises Eestis ette ei kujuta, samuti ei kasuta ma puhtalt tervislikel põhjustel kodustes smuutides lisatud suhkruid. Looduslikku magusust annab banaan, samuti lisab see tihedamat tekstuuri. Kuigi ei mangod ega granadillid pole siin nii magusad kui nad on oma kasvukohtades, tunduvad mulle smuutid imekombel piisavalt magusad.

Ühele:
pool mangot (ca 150-170 g)
ühe apelsini mahl
1 granadill
1 väiksem banaan

Koori banaan ja mango ning pane blenderisse. Lõika granadill pooleks ning kaabi lusikaga viljaliha (koos seemnetega) blenderisse, pressi ühest apelsinist mahl ning vala ka see blenderisse. Vurista valmis smuuti.

Rohelise herne püreesupp 26 Feb 2018 4:10 AM (7 years ago)

Olen viimasel ajal päris palju teinud katseid rohelise herne püreesupiga. Katseid just seepärast, et mul on olnud mingi kindel nägemus supist, mida ma olen üritanud saavutada. Supp, millega ma oleks rahul olnud, ei valminud esimese korraga – kord oli maitset vähe, kord supp liiga lahja, kord varjutas mingi komponent herne maitse nii, et ma ei saanud enam aru, et tegu on hernesupiga, kord tundus lisand vale.

Ma ei hakka kõiki ebaõnnestunud kaitseid siin lahti seletama, küll aga panen kirja retsepti, millega ma lõpuks rahul olen. Nagu näha, pole supis komponente eriti palju, sest eesmärk oli, et hernesupp oleks ikka äratuntavalt hernesupi maitsega. Juurseller annab õrna maitsenüanssi ning Food Studio kanapuljong on just nii hea, et ei varjuta herne maitset, aga samas ei tule supile mitte ühtegi maitseainet juurde lisada, sest kõik on juba paigas.

Püreesupi peale sobib hästi mõni tahkem lisand. Hernesupi lisandina kasutasin valgurikkaid mustasid läätsesid ning ka suitsupeekonit.

Katsetamiseks ei keetnud ma potitäit suppi, vaid tegin just ühe inimese portsu. Viimane õnnestunud katse sai tehtud Food Studio kanapuljongiga, mida müüakse ka väikeses pakendis (230 ml). Tehes sama suppi suures pakis puljongiga (750 ml), kolmekordista kõikide komponentide koguseid ning saad supi kolmele inimesele.

Supp ühele:
1 väike pakk (230 ml) Food Studio kanapuljongit
1 sl õli 
1 väike kartul
50 g juursellerit
1 küüslauguküüs
100 g rohelisi herneid + veidi herneid supi peale
2 sl musti läätsesid (keedetult)
paar viilu suitsupeekonit

Esmalt on tarvis keema panna läätsed, et need jõuaks supiga samal ajal valmis. Mina kasutasin musta värvi läätsesid (sobivad ka rohelised), mis on suhteliselt pika keemise ajaga ning neid keetsin keskmisel kuumusel 15 minutit (keeduvette lisasin soola). Oluline on, et läätsed ei keeks liiga pehmeks, vaid need säilitaksid veidi krõmpsuva tekstuuri. Ühele inimesele läheb supi peale umbes 2-3 sl läätsesid, kuid nii väikest kogust keeta on natuke absurdne. Mina keetsin umbes 1 dl (kuivainina) läätsesid ning sellest jätkus veel kahel korral salati peale panemiseks ka.

Seejärel koori kartul, juurseller ja küüslauk. Lõika väiksemateks need tükkideks; juurselleri võib üsna õhukeselt viilutada, siis on küpsemisaeg lühem.

Kuumuta pott, lisa potti õli ning kuumuta potis kartulit ja juursellerit pidevalt segades umbes paar minutit. Seejärel lisa küüslauk, aga ära seda pruunista, muidu muutub küüslauk kibedaks. Kalla potti kanapuljong ning keeda suppi umbes viis minutit, seejärel lisa (külmutatud) rohelised herned ning keeda suppi veel umbes 3-5 minutit. Mida vähem herneid kuumtöödelda, seda erksamat rohelist värvi supp jääb. Panid tähele, et ühtegi maitseainet, isegi soola, ei lisanud ma supile, sest kanapuljong on väga hästi maitsestatud ning supp ei vaja midagi enam juurde.

Prae peekoniviilud mõlemalt poolt krõbekaks ning soovi korral võib ka läätsed pannilt läbi lasta. Minul olid läätsed varem valmis keedetud ning enne supile lisamist kuumutasin neid samal pannil koos peekoniga. Lisa läätsede juurde ka veel ca 1 sl külmutatud herneid, et need pannil üles soojeneksid.

Püreesta supp saumisekri või blenderi abiga. Tõsta supp kaussi, lisa supile läätsed, herned ja peekon.

Puljong: Food Studio

Kiudainerikas seemne- ja pähklimüsli 19 Feb 2018 5:59 AM (7 years ago)

Olen harjunud müslit kodus valmistama, kuna eelistan valida müsli komponendid ise. Vahel mulle meeldib, kui müslis on palju lisandeid, vahel aga tahan müslit, kus on peale kaeraheleveste vaid paar komponenti. Tänane müsli ei sisalda näiteks üldse kuivatatud puuvilju, see-eest aga rohkelt erinevaid seemneid ja pähkleid.

Müsli baasiks on täistera kaerahelbed, sel korral lausa koos rukkikliidega, mis sobisid müsli sisse väga hästi, kuna kinnitusid pannil agaavisiirupi abil kaerahelveste külge ja moodustasid maha jahtudes mõnusa krõbeda kihi.

Selline täisteravilja ja seemneid sisaldav müsli on kiudainerikas hommikusöök. Kiudainete tarbimise vajalikkusest on iga terviseteadlik inimene kindlasti lugenud – kiudainerikaste toitude tarbimine soodustab eelkõige normaalset seedetegevust. Kel aga huvi end teemaga kurssi viia, siis jagan ühte enda kirjutatud artiklit.

Ma ei söö müslit väga sageli, aga vahel meeldib mulle müslit lisada smuutidele, mida ma jälle söön hommikuti väga sageli. Smuuti on küll väga mõnus hommikusöök, kuid umbes 1,5 tundi pärast söömist kõht juba koriseb ja seega on müsli tänuväärne lisand, mis tagab pikema täiskõhutunde. Kuna ma jätkuvalt ühtegi putru kahjuks kohe üldse ei suuda ühelgi kujul süüa, siis minu jaoks on müsli oma kiudainerikkusega omamoodi pudru asenaine.

Seemne- ja pähklimüsli:
3 dl täistera kaerahelbeid koos rukkikliidega (Veski Mati ökotoode)
1 kuhjaga tl kookosrasva
½ dl päevalilleseemneid
½ dl kõrvitsaseemneid
½ dl pistaatsiapähkleid (soolata)

½ dl mandlilaaste
½ dl kookoshelbeid
4 tl mett või agaavisiirupit

Kuumuta pann, lisa pannile kookosrasv ning kaerahelbed – sega pannilabidaga pidevalt umbes 1-2 minutit ning lisa seejärel päevalilleseemned, kõrvitsaseemned ja pistaatsiapähklid. Pistaatsiapähklitest tasub kasutada ilma soolata ja röstimata pähkleid (müüakse lahtiselt nt ökopoodides). Kui pistaatsiapähkleid pole, võib need loomulikult asendada teiste meelepäraste pähklite või mandlitega.

Kui müsli hakkab mõne minuti möödudes kergelt jumet võtma, lisa viimasel minutil ka mandlilaastud ja kookoshelbed ning nirista müsli peale mett või agaavisiirupit. Võta pann tulelt ja lase müslil pannil jahtuda. Müsli muutub krõbedaks jahtununa. Kui müsli on kokku kleepunud, toksi pannilabida abil see lahti.

Säilita müslit õhukindlas purgis.

Aasia supp 10 minutiga 12 Feb 2018 1:18 AM (7 years ago)

Puljong on supi juures kõige olulisem komponent, mis annab toidule maitsesügavuse ja tõelise iseloomu. Kui mul rohkem aega on, keedan ise 3-4 tundi puljongit, kuid vahel tuleb supi isu peale ka siis, kui puljongit keeta pole aega või tahtmist.

Juba mõnda aega olen kasutanud kiirsuppide ja ka muude puljongit nõudvate toitude tegemiseks Food Studio puljongeid. Need puljongid on pikalt keedetud (puljongi maitse juures on see oluline) ja koostises on vaid naturaalsed toorained.

Üks lemmikutest on minul Aasia puljong, millega saab valmistada erinevaid Aasia suppe. Puljongi sisse on keedetud Aasia toitudele iseloomulikud maitsed ingverist, sidrunheinast, kahvrilaimi lehtedest ja tšillist, seega eraldi supis neid koostisosi kasutada pole tarvis.

Täna jagan aga retsepti ühest lihtsast Aasia supist, mis valmib vaid 10 minutiga. Koostises on põhiliselt seened ja roheline kraam ja veidi ka munanuudleid, seega supp sisaldab vähe kaloreid ja sobib hästi neile, kes kaalu langetada tahavad.

Vaja läheb (3-4-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio Aasia puljongit
100 g Aasia munanuudleid
1 pea pak choi’d ehk Hiina lehtkapsast
150 g shiitake ja/või pruune šampinjoni seeni
veidi võid või õli praadimiseks
ca 15 suhkruherne kauna
kuivatatud wakame vetikat (soovi korral)
rohelist sibulat


Kalla puljong potti ja aja keema ning pane ka pann tulele. Samal ajal viiluta shiitake ja šampinjoni seened. Shiitake seeni müüakse lahtisena Balti jaama turul ning pakendatuna (lausa ökosertifikaadiga) ka Rimis (ehk ka teistes poodides). Kui shiitake seeni ei õnnestu saada, võib need asendada ka pruunide šampinjonidega.

Pane kuumale pannile veidi võid või õli ja prae seeni maksimaalselt ühe minuti, lisa näpuotsaga ka soola.

Lõika suhkruherne kaunad diagonaalis 2-3ks tükiks. Paksoi (Pak choi ) ehk Hiina lehtkapsast süüakse nii õrnemat leheosa kui ka tugevamat varreosa, lõigata võib selle pikkupidi neljaks tükiks. Sobib ideaalselt Aasia toitudesse; kuumtöötlust vajab minimaalselt. Mitte segi ajada seda Hiina kapsaga; pak choi on pildil ka taamal näha. Saadaval on see vähemalt Rimis alati, teistes poodides ei tea nii täpselt. Ma ei tee siin Rimile tahtlikult sisuturundust, vaid see on puhtalt minu subjektiivne hinnang, kuna võrreldes teiste minu teele jäävate poodidega, Selveri ja Konsumiga, on (Haabersti) Rimi köögiviljalett kordades mitmekesisem.

Kui vesi keeb, lisa vette munanuudleid ning keeda neid vastavalt pakil toodud juhendile, tavaliselt kulub selleks aega maksimaalselt 4 minutit. Viimasel minutil lisa sisse ka tükeldatud suhkruherne kaunad ja paksoi kapsas. Kui on kodus olemas kuivatatud wakame vetikat, lisa ka see.

Enne serveerimist maitse puljongit ning vajadusel lisa veel veidi keedetud vett, kui puljong tundub liiga intensiivne või soolane. Sellises kalorivaeses Aasia supis, kus pole sees ei liha ega muud valku, sobib tegelikult intensiivne puljong väga hästi, sest see ongi kogu supi tuum, mis annab sellele maitse.

Viimasena lisa supile praetud seened ning lõika peale rohelist sibulat.

P.S. Supp võib tunduda vegan, aga ei ole seda, kuna puljong on keedetud kanast.

Puljong: Food Studio

Jaapanipärane lõhesalat suhkruherneste, granaatõuna ja maitsestatud seesamiseemnetega 15 Jan 2018 1:28 AM (7 years ago)

Talvel salateid tehes on tooraine valik suhteliselt nukker. Isegi, kui poes on nagu kõike saada, pole tooraine maitseomadused sellised nagu kõrghooajal. Mina aga tunnen, et mul on vaja ka keset südatalve salateid, olgu või väljas – 9 kraadi. Seega tuleb otsida, milles on elu ja maitset.

Avastasin enda jaoks salatikomponentidena suhkruherned. Süüakse neid koos kaunaga ning maitset on neis küllaga. No ja avokaado ei puudu talvel vist küll ühestki salatist. Selles salatis on lisandiks grillitud lõhe ning salatile annavad maitset veel maitsestatud seesamiseemned. Maitsestatud seesamiseemned on väga omased Jaapani köögi toitudele ning Jaapani salatid on ühed mu suured lemmikud. Wakame (erkroheline vetikas; müüakse kalapoodides) lisab salatile samuti veidi jaapanipärast hõngu.

Maitsestatud seesamiseemnete valik on Eestis väike; väga tahaks, et neid leiaks siit rohkem. Umamis on müügil Ume ploomiga seesamiseemned ja Gomasio soola all müüdav maitseainesegu, mis tegelikult ongi õrnalt soolakad maitsestatud seesamiseemned. Mul on veel üksikuid pakikesi Jaapanist toodud erinevad maitsestatud seesamiseemneid alles, aga loodaks edaspidi oma varusid täiendada siiski Eestis. Kui keegi on kusagilt midagi head leidnud, andke märku

Vaja läheb (2-le):
2 tükki grillitud lõhe (ca 100-150 g ühele inimesele)
paar peotäit rukolat või lambasalatit
2 avokaadot
veidi wakamed (et maitse ei domineeriks)
ca 15 tk suhkruherneid
mungube (soovi korral)
peotäis granaatõunaseemneid
ca 2 tl maitsestatud seesamiseemneid (Ume ploomiga, Gomasio vms)

Kaste:
Oliiviõli
Sidrunimahla
Agaavisiirupit, mett või suhkrut
Värskelt jahvatatud musta pipart

Küpseta lõhe meelepärasel viisil. Mulle meeldib selles salatis enim just grillitud lõhe (mida talvel teen toagrilliga), aga sobib ka pannil või ahjus (grillrežiimiga) küpsetatud lõhe. Selle salatiga sobib nii kuum lõhe kui ka küpsetatud ja mahajahtnud lõhe.

Salati põhjaks sobib hästi rukola või lambasalat. Seejärel viiluta avokaado ja lisa salatile. Pane salatile veidi wakame vetikaid. Lõika ka suhkruherned diagonaalis pooleks ja lisa salatile. Salatisse sobivad hästi ka mungoad, vahel olen lisanud ka neid, kui juhtub parasjagu olema. Koori granaatõun ja puista umbes veerandi granaatõuna seemned salatile.

Nirista väikesesse purki head külmpressitud oliiviõli, veidi sidrunimahla ja hapususe tasakaalustamiseks veidi midagi magusat (mett, agaavisiirupit või suhkrut). Loksuta kaste väikeses purgis segamini. Kalla kaste salatile ning jahvata otse salatile ka musta pipart.

Tõsta salatile tükk lõhet ning puista peale maitsestatud seesamiseemneid.

Talvine salat ahjutomati ja –baklažaaniga 18 Dec 2017 11:53 AM (7 years ago)

Talvised salatid on suvistest salatitest tuntavalt teistsuguse iseloomuga - sellised tummised ja sügavamaitselised. Iseenesest on ju ka talvel salatikraami poest saada, kuid kõik viljad on kaugelt toodud või äärmisel juhul kasvanud kohapeal kasvuhoonetes kunstvalgusega. Tulemus ei saa olla sama, mis suvel kasvanud viljadel. Kuna midagi värsket oma parimates maitseomadustes saada pole, tuleb leida viise, kuidas talvise salati koostisosi väärindada. Minu arvates töötab väga hästi ahjus küpsetamise tehnika, mille tulemusena viljades maitsed kontsentreeruvad.

Selles talvises salatis ongi peategelased ahjus küpsetatud tomatid ja baklažaan, mis on maitsestatud klassikalise oliiviõli-sidrunimahlakastmega ning millele on lisatud suur ports rukolat. Salat on maitsev nii soojalt kui ka jahtununa.

Talvine salat (2-3-le):
1 baklažaan + veidi õli
ca 200 g kirsstomateid
pool karbitäit rukolat (ca 50 g)
1 sl kappareid
1 sl röstitud kõrvitsaseemneid
külmpressitud oliiviõli
½ tl roosuhkrut
1-2 sl sidrunimahla
värskelt jahvatatud musta pipart
meresoola

Lõika baklažaan keskelt pikkupidi pooleks ning viiluta mõlemad pooled umbes 0,5 cm viiludeks. Nirista baklažaaniviiludele õli ja raputa veidi soola ning mudi kõik viilud õliga kokku. Aseta baklažaaniviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lõika kirsstomatid pooleks ning pane ka need, lõikepind ülespidi, ahjuplaadile. Küpseta mõlemaid 170-kradaises ahjus umbes 45 minutit. Baklažaanid peavad küpsema pehmeks, aga ääred ei tohiks hakata krõbedaks muutuma ega kõrbema (seepärast peavad viilud olema ühepaksused). Ahjud on tihti erinevad, seega jälgi vilju küpsemise ajal ja võta vajadusel varem välja.

Küpsenud viljad aseta suurde kaussi, lase jahtuda ja rahuneda umbes 10 minutit. Lisa kaussi mitu peotäit rukolat ning kapparid ja sega salat läbi. Nirista salatisse oliiviõli ja sidrunimahl ning maitsesta vähese soola, suhkru ja pipraga. Sega lõpuks maitsed salatisse ja raputa enne serveerimist salatile röstitud kõrvitsaseemneid. Sobib söömiseks nii soojalt kui ka jahtununa.

Spagetid paprika ja tšilliga 17 Nov 2017 9:35 AM (7 years ago)

Spagetid paprika ja tšilliga on üks lihtne argipäevatoit, mille valmistamiseks kulub minimaalselt aega ning mille komponendid on reeglina kodus olemas.

Selline kooslus on korduvalt järgi proovitud, nüansid oma äranägemise järgi parimaks timmitud ning sellisel kujul on see retsept käibele jäänud. Retsept on lihavaba, aga sisaldab juustu.

Spagetid paprika ja tšilliga (2-le):
100-150 g spagette
1 paprika (umbes 100 g)
1-2 tšillikauna (olenevalt teravusest)
2 küüslauguküünt
ca 1 tl (kuhjaga) võid
rohkelt peenikeseks hakitud peterselli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 50 g parmesani juustu

Pane pasta vesi keema. Samal ajal haki paprika pikkadeks õhukesteks viiludeks. Haki ka tšillipipar ja küüslauguküüned peenikeselt. Tšilli kogus on retseptis suur, kuna praegu Eestis müügil olevad tšillid on väga lahjad. Kui leiad tugevamat tšillit, lisa seda vähem. Mulle meeldib, kui selles toidus on tšillit parajalt tunda, aga teiste komponentide maitset tšilli päris tappa ei tohiks.

Seejärel sulata pannil või (olen proovinud või asemel ka oliiviõli, aga see väike kogus võid selles toidus on vajalik ja teeb imesid) ning pane pannile paprikaviilud, küüslauk ja tšilli ning küpseta madala kuumusel (et või ei pruunistuks) umbes 6-8 minutit, kuni paprika on pehmenenud. Selles toidus on hea, kui paprikal on krõmpsuvus kadunud ning see eraldab koos tšilli ja küüslauguga või sisse maitset. Vahepeal peaksid olema jõudnud ka pasta keeta al dente ja riivida parmesani juustu. Minu lemmikud on üleüldse ja ka selles toidus spagetid.

Kui maitseköögiviljad hautatud, tõsta pannil kuumust, lisa sool, pipar ja hästi peenikeselt hakitud petersell ning keedetud ja kurnatud pasta kohe samasse pannile. Säilita kurnates umbes pool kruusitäit pastakeeduvett, et sellega veidi pannil olevat niisutada. Lisa kogu riivitud juust pasta hulka ja sega hoolikalt, vajadusel niisuta veel veidi kõrvale pandud keeduveega. Toit on valmis, kui parmesan hakkab kergelt sulama ning muudab spagetid ühtlaselt kreemiseks. Serveeri koheselt pärast valmimist (toit soojendamist ei kannata).

Tosca plaadikook õunte ja pohladega 26 Oct 2017 2:04 AM (7 years ago)

Ei juhtu enam tihti, et ma küpsetaks kooki. Eriti sellist "tavalist" - nisujahust, rohke suhkru ja võiga. Ma olen kunagi oma suure küpsetamisfaasi läbinud, kõik huvipakkuva läbi proovinud, erinevad maitsed ja tekstuurid avastanud. Praegune magus on minu jaoks tooraine poolest oluliselt rohkem alternatiivne, st tavapärast jahu ja suhkrut asendav või välistav.

Aga vahel on tarvis suuremale seltskonnale, kus on erinevas vanuses inimesi, küpsetada midagi, mis peaks sobituma enamiku maitsele. Korduvalt on läbi proovitud, et minu Tosca kook pohladega läheb rahvale väga hästi peale ning sellest koogist inspireerituna tegin ka plaadikoogi, kuhu lisaks pohladele poetasin sisse ka õunu. Tulemus on jagamist väärt.

Koogi pildid on äsja mahasadanud lumevaibaga võrreldes veel väga suvises võtmes, aga need on tehtud vähem kui kaks nädalat tagasi, mil oli tavapäratult soe ja päikseline oktoobrikuine nädalavahetus.

Tosca plaadikook õunte ja pohladega (1 ahjupaadisuurune kook):
6 muna
3 dl suhkrut
6 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
100 g hapukoort
0,5 dl piima
500 g pohli ja/või õunu (mõlemaid umbes pool kogusest) (+ 1 sl nisujahu)

Tosca kate:
150 g võid
3 dl suhkrut
2 dl piima või rõõska koort
3 sl nisujahu
200 g mandlilaaste


Vahusta toasoojad munad suhkruga kohevaks vahuks. Sega küpsetuspulber jahu hulka. Sulata või ning lase sel jahtuda vähemalt 30 kraadini (liiga kuum või takistab koogi kerkimist). Sega sulatatud või hulka kohe pliidil ka hapukoor ja piim, siis jahtub või kiiremini. Haki õunad väiksemat sorti kuubikuteks, lisa hakitud õunte juurde pohlad ja 1 sl nisujahu ning raputa õunad ja pohlad jahuga kokku. Jahuga kokku tehtud marjad ei vaju koogi põhja, vaid jaotuvad ühtlaselt koogis.

Ühenda omavahel vahustatud munad, küpsetuspulbriga segatud nisujahu ja sulatatud või ning sega tainas ühtlaseks. Sega tainasse ettevaatlikult, ilma liigse kloppimiseta, ka jahuga segatud õunad ja pohlad. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga, pintselda paber õliga ning kalla tainas ahjuplaadile.

Küpseta kooki 180-kraadises pöördõhuga ahjus 20 minutit. Koogi valmimise ajal valmista kate. Katte jaoks sulata potis või, lisa potti suhkur ja sulata, kuni suhkrukristallid lagunevad. Lisa potti mandlilaastud, jahu ja sega mass ühtlaseks. Vedelda katet piima või rõõsa koorega, et seda oleks kergem koogile määrida.

Kui kook 20 minutit küpsenud, võta kook ahjust ja laota sellele ettevaatlikult ja ühtlaselt õhukese kihina mandlikate (ära kalla koogi keskele kogu portsu, siis vajub kate koogi sisse ja lõhub koogi).  Küpseta veel samal temperatuuril umbes 17-20 minutit, kuni mandlikate muutub pealt kuldseks.

Serveeri kooki kergelt jahtununa. Parim samal päeval söömiseks.

Smuuti marjade ja skyr'iga 5 Oct 2017 9:55 PM (7 years ago)

Smuuti valmistamine on üks lihtsaim ja üks kiireim võimalus hommikusöögiks. Mulle on viimasel ajal hakanud eriti maitsema marjasmuutid, kus sees on ka veidi mõnda piimatoodet, mis teeb selle tekstuuri siidiseks ja maitse mahedaks. Selleks sobib hästi kas valgurikas skyr'i AB jook (mis on nagu maitsestamata joogijogurt) või mõni vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurt.

Smuuti marjade ja skyriga (1-2le):
100 g sügavkülmutatud maasikaid
50 g (sügavkülmutatud) banaani
50 g (sügavkülmutatud) pohli või jõhvikaid
75-100g skyr AB jooki või vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurtit
1 sl agaavisiirupit

Peale:
meelepärast müslit või lihtsalt röstitud kaerahelbeid

Pane kõik smuuti koostisosad korraga blenderisse ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Et saavutada kreemjat tekstuuri, peavad vähemalt osad komponendid olema sügavkülmutatud. Banaani võib olla ka toatemperatuuril. Mida rohkem jääs komponendid, seda kreemjam tekstuur jääb ja smuutit saab lusikaga süüa ning vastupidi – kui kasutada rohkem toasooje komponente, tuleb joogismuuti. Jääs komponentide kasutamiseks peab blender olema võimas, et suudaks ka suuremaid marju (nagu nt maasikad) purustada.

Tõsta smuuti kaussi või tassi ning serveeri koos meelepärase müsli või ka lihtsalt pannil röstitud kaerahelvestega. Mulle meeldib just see tekstuuride kontrastsus selle toidu puhul.

Ahjus küpsetatud spagetikõrvits tomati-juustutäidisega 29 Sep 2017 2:48 AM (7 years ago)

Eelmises postituses lubasin kirjutada spagetikõrvitsatest. Erinevalt teistest kõrvitsalistest ei ole spagetikõrvitsad väga levinud ning ka nende kasutusviiside kohta pole eriti infot. Seega panen kirja oma lemmikretsepti spagetikõrvitsatest.

Spagetikõrvits kannab sellist nime, kuna selle viljaliha muutub küpsenult spagette meenutavateks kiududeks. Toores spagetikõrvits on aga kõva nagu ka tavaline kõrvits.

Olen spagetikõrvitsaid ühel aastal ka ise kasvatanud, aga isegi üks taim võtab enda alla meeletu ruumi, samas selle saagikus pole võrreldav suvikõrvitsaga, vaid pigem tavalise kõrvitsaga. Küll aga kasvatab spagetikõrvitsaid mu ämm, kellel aiasaaduste kasvatamiseks küllalt ruumi ning ta jagab spagetikõrvitsaid alati lahkelt ka meile.

Olen spagetikõrvitsaid teinud enamasti just täidetuna. Täidis, mille juurde ma pidama olen jäänud ja mida ma nüüd korduvalt olen valmistanud, on lihtne ja alati töötav kooslus tomat-küüslauk-juust, maitseks ka küüslauku ja peterselli.

Täidetud spagetikõrvitsad (jagub umbes 2-4-le inimesele): 
1 spagetikõrvits (ca 1 kg) 
4-5 tomatit (ca 500 g) 
2 küüslauguküünt
peterselli (võib asendada ka basiilikuga)
meresoola
ca 20 g võid
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 150 g ürdijuustu (mulle meeldib selles toidus Saarema päikesekuivatatud tomatitega ürdijuust)

Lõika spagetikõrvits keskelt pikkupidi pooleks. Lõika välja seemnetega pehmem osa ja tee kõrvitsa keskele õõnsus. Lõika õhukesed viilud võid ja pane võilaastud spagetikõrvitsa sisse ja äärtesse. Puista spagetikõrvitsale ka soola. Haki tomat, küüslauk ja petersell, sega need omavahel ning maitsesta soola ja pipraga. Tõsta tomatisegu spagetikõrvitsate sisse.

Tõsta täidetud spagetikõrvitsad ahju (võib panna ahjuvormi või ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile). Küpseta spagetikõrvitsaid 180-kraadises ahjus umbes 1 h. Katsu kahvliga, et spagetikõrvitsa viljaliha oleks pehme. Kui suvikõrvits jääb pehmeks küpsetades pigem ebameeldiv, siis vastupidiselt spagetikõrvitsa puhul on oluline selle viljaliha pehmeks küpsetada, kuna alles siis hakkavad spagetikõrvitsa kiud kahvli all kergelt eralduma ja pääseb esile selle eripära.

Umbes 5 minutit enne valmimist pane kõrvitsate peale ka ürdijuustu kuubikud ja lase neil ahjus sulada. Olen seda toitud teinud korduvalt Saaremaa päikesekuivatatud tomatitega ürdijuustukuubikutega, mis sobisid sellesse toitu suurepäraselt.

Suvikõrvitsapärg peekoni ja gremolataga 21 Sep 2017 12:52 AM (7 years ago)

Minu selle aasta üllatus aias on kollane suvikõrvits. Arvasin millegipärast varem, et kollane ja roheline suvikõrvits erinevad teineteisest vaid värvi poolest, aga tegelikult on need täiesti erineva tekstuuriga viljad. Kollane suvikõrvits on oluliselt tugevakoelisem ja ei lähe küpsetades lödiks ning ka maitse alatoon on teistsugune kui rohelisel. Kollane suvikõrvits meenutab oma tekstuurilt veidi spagetikõrvitsat. Spagetikõrvitsast olen kunagi kirjutanud, aga mul on sellest üks uus lemmikretsept ja kui ma selle kunagi suudan isuärataval kujul pildile saada (seni pole õnnestunud), siis jagan seda retsepti hea meelega ka blogis.

Aga tagasi kollase suvikõrvitsa juurde. Olen avastanud, et imekombel maitseb kollane suvikõrvits neile (meessoost inimestele), kes muidu suvikõrvitsast midagi kuulda ei taha. Kuna mul on aias oma kollase suvikõrvitsa taim, mis toodab pidevalt uusi vilju, siis olen päris palju imepisikesi, umbes 50-70 grammiseid vilju ära korjanud, need keskelt pooleks lõiganud ja grillil valmistanud. Grillituna ja just imetillukesena on kollased suvikõrvitsad liha või kala kõrvale söömiseks või soojade salatite valmistamiseks imehead.

Selle peekoniga retsepti ja teostuse idee leidsin aga Nami-Namist ja kohandasin seda veidi. Korjasin koos suvikõrvitsaga aiast just paprikaid ja maitserohelist ning kuidagi iseeneslikult tekkis mõte, et ma tahan selle suvikõrvitsa-peekonipärja peale lisada veel maitseköögiviljadest segu. Tegu on põhimõtteliselt Milaano piirkonna maitsesegu gremolataga, oleneb, mida selle koostisesse kuuluvaks lugeda.

Suvikõrvitsapärja tegemiseks (3-le inimesele) läheb vaja:
1 kollane suvikõrvits (ca 300-350 g)
2 pakki (kokku 240 g) suitsupeekonit (mina kasutasin Oskari E-vaba suitsupeekonit)
ca 40 g paprikat
1 suurem küüslauguküüs
poole sidruni koor
peterselli
tüümiani
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
veidi oliiviõli
ca 20 g parmesani (või muud meelepärast juustu)

Viiluta kollane suvikõrvits umbes 3 mm viiludena, aga ära suvikõrvitsat päris põhjani läbi lõika. Selleks pane suvikõrvits näiteks kahe sushipulga vahele, siis ei lähe nuga lõigates päris põhjani välja. Aga saab ettevaatlikult lõigates ka ilma pulkade abita.

Viiluta ka peekon umbes nii suurelt, et tükid mahuksid viilutatud suvikõrvitsa pragudesse. Prae peekoniviile mõlemalt poolt pannil kergelt, tõsta köögipaberile nõrguma ning seejärel pane peekonilõigud viilutatud suvikõrvitsa vahele. Pärja kuju moodustub iseenesest, kui toppida peekoniviile suvikõrvitsa valele; kasutasin täiesti sirget suvikõrvitsat, mis hakkas keerduma. Maitsesta suvikõrvits pealt soola ja pipraga, nirista peale veidi oliiviõli ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 min.


Küpsemise ajal haki peenikeselt paprika ja küüslauk, lisa maitseks tüümianit, peteselli ja sidrunikoort. Tõsta suvikõrvits ahjust välja, lisa maitsesegu suvikõrvitsa peale ja küpseta veel ca 10 minutit. Paar minutit enne ahjust välja võtmist lisa ka juust.